Mismoodi mõjutab vabade litsentside juures edasikandumisklausel (copyleft) litsentsivalikut?



Mis on copyleft?


Copyleft on justkui copyright’i vastand: “See on üldine meetod, kuidas muuta tarkvaraprogramm (või mõni muu teos) vabaks ning nõuda, et vabad oleksid ka kõik selle programmi muudetud ja laiendatud versioonid.” Konkreetsemalt tähendab see “üldine meetod” erimärgistuse leiutamist algupäraste õiguslike vahendite, levitamislitsentside või (raskesti määratletavate, ent liitumislepingutega sarnanevate) standardlepingute tarvis, mis korraldaksid ligipääsu üldsuse käsutusse antud teostele ning nende kasutust teatud põhimõtete alusel. 

Free Software Foundation'i järgi on olemas 4 copyleft'iga litsentsi:
  1. Tugev (AGPL)
  2. Tugev (GNU GPL)
  3. Nõrk (GNU LGPL, Mozilla Avalik Litsents)
  4. Puudub üldse copyleft (Apache, MIT, X11, BSD)
Tugev copyleft nõuab kõigi tuletatud komponentide viimist sama litsentsi alla, nõrk lubab siin erandeid (näiteks linkimist ärivaraliste teekidega) ning mitte-copyleft -litsentsid võimaldavad tuletatu koodist ka ärivara teha (nii on MS kasutanud mitmeid BSD litsentsiga programme oma ärivara osadena). Eraldi tuleb märkida AGPL-i, mis sätestab väga tugeva copylefti, kattes ära ühe olulise augu muidu tugeva copyleftiga GPLi-is. Nimelt saab GPLi puhul selle algideest kõrvale hiilida tarkvara puhul, mida kasutatakse üle veebi. GPL ei loe seda levitamiseks ning seetõttu ei rakendu lähtekoodi avalikustamise nõue (kuna enda tarbeks tehtud muudatusi ei pea avalikustama). AGPL loeb levitamiseks ka võrgu kaudu kasutamist ning nõuab ka sel juhul lähtekoodi avalikustamist.

Kasutatud allikad:

E-ITSPEA_7:_Arvutid_ja_paragrahvid_IIː_litsentsid_ja_autoriõigus
https://www.vikerkaar.ee/archives/12764

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tarkvara arendus- ja ärimudelid

IT - lahenduste lootustandvad ja huvitavad mõted, millistest aga asja ei saanud